Talvine õppeprogramm

10. veebruaril käisime 2. ja 3. klassiga Loodusretkel Soontaga metsas. Seda programmi ootasin täpselt aasta. Programmi ja bussi eest tasus MTÜ Lilli Looduskeskus, suur tänu neile!

Soontaga on Valgamaa metsade keskel asuv küla, kust seni olime ainult läbi sõitnud. Seekord sõitsime Koolitare talu juurde, mis asus Soontagana paisjärve lähedal. Matkajuht Aare Jaama andis igale lapsele abiks kepi. Kepid olid tehtud kolmest puuliigist. Nende järgi jagunesid lapsed meeskondadeks. Iga meeskond sai endale kaardi.

Kõigepealt tuli leida ja märkida kaardile meie asukoht.

Seejärel rääkisime, milleks kasutada keppe.

Juba hoovis leidsime rebase jäljed.

Matkajuht luges nendest välja, et rebane hüppas...

sai hiire kätte ja sõi ära.

Need on valgejänese jäljed.

Seda pesakasti kasutas oravapere.

Järvekaldal olid kopraaugud.

Üks ruumimeeter puid.

Toit käib jänesest 2 korda läbi, enne kui maha jääb.

Üle lagendiku

Habesamblike rida raiesmikul.

Üle Soontaga oja.

Kasepahad

Põtrade kooritud haavapuud.

Jahikantslist lastes ei lenda kuul kaugele pahandust tegema.

Rebase jäljed kulgevad sirges reas.

Meeskonnad otsivad kaardilt oma asukohta.

Kährikuuru "uksel"

Mägrauru juures on alati renn.

Esimesed puhkajad:

Nulg- okkad lamedad, pehmed, tüvi sile

Kuusk- okkad teravad, kõvemad, tüvi krobeline

Selle männi ladva on põder ära söönud

Ronisime künka otsa

Seal oli suur kivi jalajälgi täis

Siin oli istunud rebane ja nautinud head vaadet

Lõpuks jõudsime püstkoja juurde, kus sai istuda.

Ainult üks lastest oli väga tähelepanelik ja märkas eemal metssiga

Õpetlik mäng: need kaks tüdrukut on rebane, kõik teised lapsed on jänesed. Kui rebane on kinni püüdnud kaks jänest, saab ka nendest rebane. Mida rohkem rebaseid, seda vähemaks jääb jäneseid. Kuni järele jääb üks jänes.

Uus mäng: See on jahimees, kõik teised lapsed on paarikaupa rebased. Kelle jahimees kätte saab, nendest saavad jänesed.

Ja siis sai ometi sööma! Grupijuht pakkus kõigile maitsvat vaarikavarre teed.

Söögi juurde kuulasime jänese, metskitse, metssea, põdra häälitsusi.

Kui kõhud täis, oli väsimus kadunud ja tuli kepid ära proovida.

See on kasepuu, mida oli raske ära tunda, ülal kasekäsn

See redel mäletas, kuidas rebane kuulis "hiire häält", pani suus olnud hiired maha ja hakkas häälitsejat otsima, aga jäi pika ninaga.

Kõndisime piki kraaviäärt, kuni jõudsime oja äärde. Ja jälle pidid meeskonnad leidma ja märkima kaardile oma asukoha.

Võitjad

Ületasime Soontaga oja

Kes jättis?

Õige, põder.

See on soolak, sest ka metsloomad vajavad soola.

On küll soolane

Viimaseid oodates

Ometi tagasi

Suur tänu Aare Jaamale uute tarkuste eest ja lastele toreda päeva eest!

Kätepesupäev

Kätepesupäev

15.oktoobril tähistati ülemaailmset kätepesupäeva. 2008. aastal algatas ÜRO selle päeva tähistamise, et propageerida paremat kätehügieeni. Kuna maailmas suri aastas 3,5 miljonit last mitmesuguste bakteriaalsete infektsioonide tagajärjel. Need surmad oleks saanud ära hoida odaval ja efektiivsel viisil – käte pesemisega. 

Põhirõhk on arengumaade koolidel.

Asjatundjad selgitasid, et käte eest tuleb hoolt kanda, kuna just käed puutuvad kokku kahjulike bakteritega. Bakterid on väga vastupidavad: esemete pindadel on nad elujõulised 72 tundi.

Valamute juurde panime meeldetuletavad plakatid. Rääkisime kätepesu tähtsusest. Proovisime ära, kuidas käib õige käte pesemine. Teadmisi kontrollisime kooli uue tahvelarvutiga, sest küsimused olid peidetud QR koodidesse.

Mis oli esimeseks küsimuseks?

Osalesime fotokonkursil

Osalesime VVV fotokonkursil "Märka mind! - 2014"

Ilmaprogrammi mälestuseks saime retkejuht Triinult kauni postkaardi põdravasikaga ja kutse osaleda peadselt lõppevas fotokonkursil. Kuna lastel polnud võimalust pildistamiseks, õpetasin soovijatele algtõdesid oma vana ja ustava fotokaga. Nii sai valmis ja ära saadetud  10 fotot 8 lapselt: Toivo, Rait, Hannes, Maia (2. kl); Keili (3.kl); Anna-Liisa, Meriliis (5. kl); Kairo (6. kl).

Aitasin ka Romekil (9. kl) valida tema rikkalikust fotokogust ja võistlema saata 10 fotot.

5. - 12.oktoobrini toimub leheküljel http://www.vvvs.ee/?845 internetihääletus. Hääleta!

Ilmaprogramm Vellaveres

Ilmaprogramm Vellaveres

29. septembril osalesid 2. ja 3. klass Vapramäe- Vellavere- Vitipalu Sihtasutuse tasuta Ilmaprogrammis, mis toimus Vellaveres.
Retkejuht Triinu jutustas, kuidas Vellavere omale nime olevat saanud ning miks on Vellavere paljudele tuttav: siin elas tuntud ilmataat Vadim Zelnin, kes uuris, kuidas linnud, loomad ja taimed annavad ilmast märku.

Igaüks sai endale lipiku vanarahva ütlusega ilmast: 

 

 

 Kõigepealt hakkasime ilma juures uurima TEMPERATUURI.

Ammu aega tagasi mõtles Celsius välja termomeetri, millel on jää sulamise temperatuuriks 0 kraadi ja vee keemistemperatuuriks 100 kraadi. Sellise termomeetri sees on elavhõbe, mis soojenedes paisub. Farenheidi termomeetril oli teistsugune skaala, seda kasutatakse senini Ameerikas.

Rühmad hakkasid tööle digitaalsete termomeetritega. Määratud said miinimum- ja maksimumtemperatuur.

Saime teada, et päeval on kõige soojem paar tundi peale lõunat ja kõige külmem päikesetõusul.

Järgmiseks uurisime ÕHURÕHKu. Maapinna lähedal on õhk tihedam, mida kõrgemale tõusta, seda hõredamaks õhk jääb.                                                                               

Õhurõhku mõõdame baromeetriga.

Baromeeter näitas 772 mmHG, nool asus päikese pildi lähedal, see tähendas, et saame kuiva ilmaga tunni tehtud. 

Nüüd uurisime pilvi. Iga pilvetüüp asub erineval kõrgusel.

Iga rühm uuris pilvi ja pani need oma "taevas" õigele kõrgusele.

Siis maitsesime kadakamarju.

Ja jõudsime Vellavere looduskeskuse juurde Kiigemäel.

Hakkasime uurima ÕHUNIISKUSt.

Õhuniiskuse mõõtmiseks on psühhomeeter. Peale õpetussõnu hakkasid rühmad tööle.

Kõigepealt pidi veega täitma parempoolse termomeetri all olev tops.

See termomeeter pidi näitama märga temperatuuri, vasakpoolne aga kuiva temperatuuri.

Veidi arvutamist ja tulemused töölehele kirja.

Mõõteriistade nimetuste kinnistamiseks mäng.

Vahelduseks puhkepaus kiigel.

Viimasena uurisime anemomeetriga TUULE TUGEVUST.

Digitaalse anemomeetriga tuli tuulesuund väga täpselt kätte saada, et püüda kinni kõige tugevam tuulepuhang.

Ainult 2,9 meetrit sekundis. Vähe!

TUULESUUND - tuulelipp