Kätepesupäev

Kätepesupäev

15.oktoobril tähistati ülemaailmset kätepesupäeva. 2008. aastal algatas ÜRO selle päeva tähistamise, et propageerida paremat kätehügieeni. Kuna maailmas suri aastas 3,5 miljonit last mitmesuguste bakteriaalsete infektsioonide tagajärjel. Need surmad oleks saanud ära hoida odaval ja efektiivsel viisil – käte pesemisega. 

Põhirõhk on arengumaade koolidel.

Asjatundjad selgitasid, et käte eest tuleb hoolt kanda, kuna just käed puutuvad kokku kahjulike bakteritega. Bakterid on väga vastupidavad: esemete pindadel on nad elujõulised 72 tundi.

Valamute juurde panime meeldetuletavad plakatid. Rääkisime kätepesu tähtsusest. Proovisime ära, kuidas käib õige käte pesemine. Teadmisi kontrollisime kooli uue tahvelarvutiga, sest küsimused olid peidetud QR koodidesse.

Mis oli esimeseks küsimuseks?

Osalesime fotokonkursil

Osalesime VVV fotokonkursil "Märka mind! - 2014"

Ilmaprogrammi mälestuseks saime retkejuht Triinult kauni postkaardi põdravasikaga ja kutse osaleda peadselt lõppevas fotokonkursil. Kuna lastel polnud võimalust pildistamiseks, õpetasin soovijatele algtõdesid oma vana ja ustava fotokaga. Nii sai valmis ja ära saadetud  10 fotot 8 lapselt: Toivo, Rait, Hannes, Maia (2. kl); Keili (3.kl); Anna-Liisa, Meriliis (5. kl); Kairo (6. kl).

Aitasin ka Romekil (9. kl) valida tema rikkalikust fotokogust ja võistlema saata 10 fotot.

5. - 12.oktoobrini toimub leheküljel http://www.vvvs.ee/?845 internetihääletus. Hääleta!

Ilmaprogramm Vellaveres

Ilmaprogramm Vellaveres

29. septembril osalesid 2. ja 3. klass Vapramäe- Vellavere- Vitipalu Sihtasutuse tasuta Ilmaprogrammis, mis toimus Vellaveres.
Retkejuht Triinu jutustas, kuidas Vellavere omale nime olevat saanud ning miks on Vellavere paljudele tuttav: siin elas tuntud ilmataat Vadim Zelnin, kes uuris, kuidas linnud, loomad ja taimed annavad ilmast märku.

Igaüks sai endale lipiku vanarahva ütlusega ilmast: 

 

 

 Kõigepealt hakkasime ilma juures uurima TEMPERATUURI.

Ammu aega tagasi mõtles Celsius välja termomeetri, millel on jää sulamise temperatuuriks 0 kraadi ja vee keemistemperatuuriks 100 kraadi. Sellise termomeetri sees on elavhõbe, mis soojenedes paisub. Farenheidi termomeetril oli teistsugune skaala, seda kasutatakse senini Ameerikas.

Rühmad hakkasid tööle digitaalsete termomeetritega. Määratud said miinimum- ja maksimumtemperatuur.

Saime teada, et päeval on kõige soojem paar tundi peale lõunat ja kõige külmem päikesetõusul.

Järgmiseks uurisime ÕHURÕHKu. Maapinna lähedal on õhk tihedam, mida kõrgemale tõusta, seda hõredamaks õhk jääb.                                                                               

Õhurõhku mõõdame baromeetriga.

Baromeeter näitas 772 mmHG, nool asus päikese pildi lähedal, see tähendas, et saame kuiva ilmaga tunni tehtud. 

Nüüd uurisime pilvi. Iga pilvetüüp asub erineval kõrgusel.

Iga rühm uuris pilvi ja pani need oma "taevas" õigele kõrgusele.

Siis maitsesime kadakamarju.

Ja jõudsime Vellavere looduskeskuse juurde Kiigemäel.

Hakkasime uurima ÕHUNIISKUSt.

Õhuniiskuse mõõtmiseks on psühhomeeter. Peale õpetussõnu hakkasid rühmad tööle.

Kõigepealt pidi veega täitma parempoolse termomeetri all olev tops.

See termomeeter pidi näitama märga temperatuuri, vasakpoolne aga kuiva temperatuuri.

Veidi arvutamist ja tulemused töölehele kirja.

Mõõteriistade nimetuste kinnistamiseks mäng.

Vahelduseks puhkepaus kiigel.

Viimasena uurisime anemomeetriga TUULE TUGEVUST.

Digitaalse anemomeetriga tuli tuulesuund väga täpselt kätte saada, et püüda kinni kõige tugevam tuulepuhang.

Ainult 2,9 meetrit sekundis. Vähe!

TUULESUUND - tuulelipp

Hellenurme vesiveskis

Hellenurme vesiveskis

23. septembril toimus 2. ja 3. klassi lastele Hellenurme Veskimuuseumis Lilli looduskeskuse tasuta õppeprogramm Veest leivani. 

Kui 100 aastat tagasi tegutses Eestis 700 vesiveskit, siis praegu ainult 1.

Hellenurme Veskimuuseum

Vesiveski asub Elva jõel.

Et vesi jõuaks tööd teha, ehitati tema teele tamm, mis tõkestas veevoolu.

Tekkis paisjärv. Teisel kalda paistab Hellenurme mõis.

Vesi puhastatakse prahist. Siit voolab vesi veski alla.

"Aken" tee ja veski seina vahel.

Tammist lastakse osa vett läbi.

Teiselpool tammi jätkab jõgi kõva kohinaga oma teed.

Vaatasime, missugused on turbiinid.

Seejärel läksime üle vana veskikivi vesiveskisse sisse.

Eelmisel õhtul oli veskiemand seganud astjas kuuma vee ja jahu, sellest sai valmis juuretis.

Lapsed lisasid tunde järgi soola ja rukkijahu.

Taavi pidi tainast nii kaua sõtkuma, kuni see tuli käte küljest lahti.

Seejärel vormis iga laps oma taignatükist leiva ning kaunistas selle.

Nüüd ahi roobiga puhtaks, näputäis jahu ahju, et teada saada, kui kuum ta on. Seejärel pandi leivad leivalabidaga küpsema.

Kuni leivad küpsesid ahjus, tutvusime veski ülemiste korrustega.

Kõik masinad liikusid veskis vee jõul. Mölder tegi turbiini lahti ja vee jõul sõitis vili liftiga üles, seal lasti vili puhastamiseks kolusse. Vili läbis mitu sõela. Terad eraldati sõkaldest. Puhastatud teri hakkasid purustama metallist rullid- valtsid. Sõelad sorteerisid erinevaid jahusorte. Elevaatorist kukkus jahu alla. Ja jälle 4. korrusele, kuni vajalik jahu valmis. 

Puhastatud vili jõuab kottidesse.

Veskis sõeluvad püksid püüli.

See masin sorteerib herneid.

Siia "saabub" manna.

Erinevad jahud: jäme klii, peen klii, tume püül, sõre jahu jt.

Odrast tehakse erineva jämedusega tangusid.

Rukist jahvatatakse kivide vahel, mis on niisugused:

Vahepeal on leib valmis küpsenud ja igaüks kaunistab oma leivakesele paberkoti.

Ja sealt nad kuumakesed tulevad!

Oi kui maitsvad!