Ja nüüd Padasoomäele

Pokukoda üle vaadatud läksime uurima ülejäänud Pokumaad.

Siin on puravik. Ei, pilvik. Ei ole, see on punane kärbseseen!

 Puuko näitas meile pokusid looduses. Need on tarnad. Nad võivad kasvada 1 meetri kõrguseks ja 60-80 aastaseks.

Kõigepealt läheme Padasoomäele.

 Teel näeme mitmesuguseid puukujusid.

Puuko tutvustab meile karukolda.

 Käisime püstkojas.

 Jõudsime Puuko tare juurde Padasoomäel.

 Maja kõrval oli kaev.

Tare valvas koer.
Puuko kutsus meid tarre sööma.

Suurem nälg kustutatud, saime ka tares ringi vaadata.

 Nüüd tuli ka loomad ära sööta.

 

Pokukoja viimane salapaik

Väikeses käigus ronides kuulsime kedagi laulmas ja pilli mängimas. 
Kuhu me küll välja saame ja kes see laulu- ja pillimees on?

Nüüd veel kitsast trepist üles

Me leidsime Puuko!

 Ta oli peitnud enda Pokukoja ülemisele korrusele. Siin oli väike mängunurk

 fotod liblikatest

 ja palju saladuslikke kappe. Me võisime neisse kõigisse vaadata!

 Igas kapis olid nukud: Edgar Valteri mõne raamatu tegelased.

Meie oleme raamatust "Isand Tuutu ettevõtmised"

 Siin oli ka lauamängude laud, kus kõik mängud tehtud puidust,

 isegi värvipliiatsid.
Kõigepealt istusime patjadele, võtsime korvist tükikese koduleiba ja ütlesime kaaslastele, mis Pokumajas kõige rohkem meeldis.

Seejärel meisterdasid tüdrukud kaelaehteks pokusid.

 Meisterduste demonstratsioon

Poisid ajasid juttu ja laulsid koos Puukoga.

...ja tegi pika pai.

 Ka poisid said meisterdada.

Kaelaehete demonstratsioon

Ja nüüd pokuriietesse!

Olemegi pokud.

Ja nüüd pokutants!

Pokudel on nii pikad ninad, et looduse lõhnu tunda

Pokudel on nii suured kõrvad, et looduse hääli kuulda

Pokudel on suur naerusuu